Postbabüloonne maastik

22
jaan
Autor: Joosep Tammo
Postbabüloonne maastik


"Kogu maailmas oli aga üks keel ja ühesugused sõnad" (1Ms 11:1). Nii alustab Piibel lugu Paabeli torni ehitusest ja sellele järgnenud keelte segamisest, mis kujunes takistuseks tolleaegse inimkonna kõige auahnemale projektile. Inimeste uhke plaan jõuda hiiglaslikku torni ehitades taevasse luhtus, sest Jumal segas nende keeled ja pillutas nad üle kogu maailma. Teoloogid on seda tõlgendanud nii karistuse kui õnnistusena.
Tundub, et vahepeal on protsess ümberpöördunud. Ligi 7000 keelest, mida hetkel maailmas kõneldakse, on vastavalt ÜRO andmetele 40% hääbumas. Majanduses, teaduses ja IT- valdkonnas kulgeb kõik postbabüloonlikult ühe s.o. inglise keele suunas. Kardetakse, et koos keelte kadumisega, toimub ka kultuuriline vaesustumine ja koos sellega saab kahjustatud inimkonna mõtlemise mitmekesisus. Sest kõnelemine on mõtlemine. Iga kõnelemise tüüp loob erilise mõttehorisondi.
Aasta 2019 on kuulutatud ÜRO poolt indigeensete ehk põlisrahvaste keelte aastaks (year of indigenous languages). Sellest lähtuvalt on ka Eesti teadus- ja haridusministeerium kuulutanud käesoleva aasta eesti keele aastaks. Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Paljusalu toonitas keeleaasta avamisel Viljandis Sakala keskuses, et "keel ei tähenda ainult keelevorme, vaid ka seda, milline tähendus on keelel kõneleja jaoks ja kultuuriline taust."
Kuid vaadelgem teemat avaramalt. Ainuüksi sellisel maal nagu Nigeeria on rohkem kui 500 keelt, Botswanas, kus on rohkem kui kaks miljonit elanikku, 55 erinevat keelt. Eriti Aafrikas võib kohata väga väikestel aladel suurt keelte hulka. Kõlab kurvalt, et koos keelte väljasuremisega kaovad tagasipöördumatult ka neis väljenduvad kultuurid. Inimese keel, mis ületab oma võimalustelt lindude ja loomade signaalkeeli, võimaldades väga komplitseeritud väljendusviise, on tekkinud aju loomingulisest evolutsioonist. Usklike jaoks väljendub selles jumalik loomisjõud.
Teisest küljest soosivad erinevad keeled ka üksteise mittemõistmist, rivaalitsemist, vaenu ja sõdu. Suurriigid on läbi ajaloo püüdnud mõnda keelt muuta peamiseks valitsevaks keeleks. Sellega kaasnev keeleline vaesustumine on teisest küljest sünnitanud ka rikkalikke koostöö võimalusi, arengut ja edukust. Arvatakse, et just hispaania ja portugali keel on andnud Ladina-Ameerikale suure edumaa Aafrikaga võrreldes. See maailmajagu ei ole argikeele tasandil ei anglo- ega frankofoonne, vaid kannatab endiselt kohalike keelegruppide ja suguharude vahelise lõhestatuse tagajärjel. Ladina-Ameerikas oleks see mõeldamatu.

Kaotus ja võit on muutuva keelemaailma kaks külge. Kui kaunis oleks, kui Jumal ja jumalikkus saaksid võimalikult paljudes keeltes kiidetud. Just seda väljendab 2019. aasta laulupeo üks võimsamaid kantaate "Igaviku tuules", mis lõpeb Kristjan Jaak Petersoni sõnadega: "Kas siis selle maa keel laulu tuules ei võiks taevani tõustes üles igavikku omale otsida?"


Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi   
E-mail   
Kommenteeri   
Sisesta

Viimased uudised

22. jaanuar Postbabüloonne maastik
26. detsember Oodatud ja kardetud jõuluaeg
23. detsember Oodatud ja kardetud jõulud...