Oodatud ja kardetud jõuluaeg

26
dets
Autor: Joosep Tammo
Ikka oodatud...
      Jõuluaeg on oodatud ja kardetud, rõõmus ja kurb aeg, see on osa meie põhjamaise aasta lõpust ja uue algusest. Milliseks see meile sellel aastal kujuneb, oleneb meist endast. Kas me toome jõululauda asutuste, lasteaedade, koolide ja muude eelnenud pidustuste väsimuse või lapsepõlvest pärit ootused, laulud ja piduliku soojuse? Kurvad ja üksikud lausa kardavad seda aega, sest just siis avanevad leinaliste mälestuste haavad ja üksindus on väljakannatamatult valus. Kuid aastast aastasse korduvatele meeleoludele lisandub jõulukaardile möödunud kuude erilisi värve ja toone. Lugu Joosepist ja lapseootel Maarjast, kes on rännanud pika tee, et lasta end keiserliku maksuameti poolt Petlemmas arvele võtta, on samuti nii hell kui hirmutav. Tahtmatult küsime: mis saab sellest lapsest, kelle vanematele ei ole linnas kohta, lapsest, kes sünnib loomadele mõeldud linnataguses koopas? Kas tal on tulevikku? Kaunimadki jõululaulud ja postkaardid ei suuda panna unustama ümbritsevat reaalsust. Pildid põgenikest, kes liiguvad vastu tundmatule tulevikule, on saatnud meidki läbi aasta. Need on kaastunnet ja kartusi sünnitavad pildid. Tahtmatult küsime: mis neist inimestest tänaseks on saanud, kui paljud pered on leidnud sooja kodu või elavad endiselt ajutistes telklaagrites? Karmimad küsivad: aga mida nad siit otsivad? Eriti hirmutavad on noored elujõulised mehed, kes paistavad rohkem sõdalaste kui sõjapõgenikena. Keset minevikust ja olevikust kerkivat hirmu ja nõutust kostab karjastele öisel väljal ingli kuulutus: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.“ Lk 2:10-12 Vananeva ja lastevaese keisririigi ääremaadel on sündinud laps, kes muudab maailma ja kelle õpetus loob kultuuriruumi, mida pole suutnud hävitada tagakiusud, rahvaste rännud ja sõjad, kultuuriruumi, mis hoolimata tagasilöökidest, on ikka ja jälle koondunud veendumuses, et sõltumata erinevast nahavärvist või eluloost, oleme siiski Jumalast armastatud. Mitte Roomas, Ateenas või Aleksandrias, vaid siin Petlemmas ilmub maailma tõeline kese, kõik muu on provintsiaalne, lame, pisike ja tähtsusetu. Laps Maarja süles kutsub kaks tuhat aastat hiljemgi üksteist jumalikus valguses väärtustama ja armastama. Jõuluööl öeldakse , et meil kõigil on elus oma koht, kutsumus ja vastutus. Sellest vastutusest lähtudes lõpetasid kristlased gladiaatorite võitlused, mõistsid hukka väikelaste tapmised, organiseerisid arstiabi ja hoolitsesid vangide eest, õppisid väärtustama tööd ja vabadust. Kindlasti pole see kultuuriruum olnud täiuslik. Me oleme tänini oma meistri õpilased. Meil on veel pikk tee ees iseenda, kaasinimeste ja Looja leidmisel. Alati on võimalik lisada uusi soove, kuid saavutatust loobuda on võimatu. Siiski küsime kartlikult: mis saab meist siis, kui võõras usk võtab maad? Kas me siis tohime veel laulda jõululaule, süüdata kuusel küünlad ja süüa lapsepõlvest tuntud jõulutoite? Kuid äkki on meil ühist rohkem kui erinevat. Nemadki respekteerivad ja austavad jõululast omal viisil, öeldes: rahu olgu temaga! Nende pühas raamatus on peatükk Maarjast ja temast sündinud prohvetist. Samas ei usu nad, et Jeesus on „Taaveti linnas sündinud Päästja, kes on Issand Kristus!“ Meie ja nende uskumustes on sarnasusi ja suuri erinevusi. Veelgi enam, keskmise eestlase teadmised Piiblist ja evangeeliumidest on sama katkendlikud ja kesised nagu võõrastelgi. Teadmatus, juurtetus ja ebakindlus sünnitavad hirmu, mis halvimal juhul lõpeb vägivallas. Meie rahva hinges on valus haav, mida Anna Haava kirjeldab 1902. aastal nii: „Mõõk ühes, piibel teises käes ja ahnus südames – nii ristirahvas usutööd teeb paganate seas.“ Vahel tundub nagu poleks me midagi õppinud, on neid, kes oma väärtuste, tõekspidamiste ja uskumuste nimel on taas mõõka haaramas. Sündmused Süürias või Pariisis kutsuvad erinevaid osapooli relvi haarama. Hanna Haavagi lõpetab oma luuletuse sõnadega: „Kõik muutub eluvoogudel, ei ajalugu lõpe veel – ei võlgu jäeta tehtud süüd, kas olnud ammu see, ehk nüüd.“ Me kõik tahame, et ajalugu ei korduks. Sellepärast jätaksin hea meelega “mõõga” sellest loost välja, kuid mõeldes isadele, poegadele, vendadele ja õdedele kaitseväes, politseis ja piirivalves, meenuvad apostel Pauluse sõnad: „Kui sa teed kurja, siis tunne hirmu, sest ta ei kanna mõõka asjata…“ Ometi on „mõõgast“ olulisem see, mis on meie südames. Sellepärast parafraseeriksin luuletaja sõnu: „Laps ühes, mõõk teises käes ja halastus on südames.“ Need on rasked ja valusad mõtted, kuid jõuluaeg aastal 2015 sunnib meid oma uskumusi ja traditsioone selleks, et pühade rõõm ja rahu saaksid osaks „kogu rahvale“, uuesti üle vaatama. Alles siis kõlab taevaste laul „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!“ taas usutavalt. Seniks tuleb meil inimestena õppida pooleli jäänud ajaloo ja elu õppetunnid ja leida vastuseid südame rahutusele. Kas „kogu rahvas“ oleme ainult meie või on nende hulgas ka „võõrad“? On neid palju või vähe? Vaevalt, et karjased väljal, kes ingli kuulutuse kontrollimiseks teele asusid, suutnuks kõigele vastuseid leida. Ei teadnud ka hommikumaa targad, kelle juurde Petlemma täht neid lõpuks juhib. Meid juhib see enamasti kaubamajadesse. Neid juhtis see kuningas Herodese õukonna intriigide keskele. Alles pärast seda, kui nad olid pühadest kirjadest uut juhatust leidnud, märkasid nad, et täht juhib neid hoopis Petlemma. Ei teadnud Joosep ja Maarjagi Jeesuse sünni ööl, kuhu see laps neid viib. Teda varjates elasid nad järgnevad aastad põgenikena Egiptuses. Poliitiliste olude paranedes pöördusid nad aastaid hiljem koju tagasi. Jõulud toovad meidki ühel või teisel viisil koju, kuid tuletavad sedagi meelde, mis sünnib teeliste ja kodututega. Suurim ime, mida lapsepõlvest mu vanemad mulle õpetasid, peitub siiski Jumala armastuses, mis ei unusta kedagi. Sellepärast tahan minagi teile koos ingliga öelda: „ Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale… Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.“ Soovin „kogu rahvale“ jõulurahu ja uut Jeesusest Kristusest õnnistatud aastat! Avaldatud 23. detsembri “Pärnu Postimehes”.      

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi   
E-mail   
Kommenteeri   
Sisesta

Viimased uudised

26. detsember Oodatud ja kardetud jõuluaeg
03. september Oma kooli lipu pühitsemine
10. august Tuleviku ülehindamisest